Fiiberoptilisi džempreid kasutatakse džempridena seadmetest fiiberoptiliste kaabliühenduste vahel ning neid kasutatakse sageli optiliste klemmide ja klemmikarpide vahel. Võrgu side eeldab kõigi seadmete turvalisust ja sujuvust ning iga vahepealne seadme rike põhjustab signaali katkemise. Enne kasutamist on vaja hoolikalt kontrollida. Esmalt mõõtke toitekadude testriga, kas hüppaja on valgusega ühendatud, ja veenduge, et kiud pole katki. Üldine elektrilise taseme indikaator näitab, et sisestuskadu on väiksem kui 0,3 dB ja tagasivoolukadu on suurem kui 45 dB. (Soovitatav on testimiseks kasutada häid pistikuid, kuna indikaatorid on head ja testi läbimine on lihtne!) Samuti võivad mõned näpunäited testimise ajal aidata tuvastada kvalifitseeritud fiiberoptilisi džempreid!
Fiiberoptilise hüppaja tuvastamise eesmärk on tagada süsteemi ühenduste kvaliteet, vähendada tõrketegureid ja tuvastada kiudoptilise rikkepunkt tõrke ilmnemisel. Peamised tuvastamismeetodid hõlmavad käsitsi lihtsat testimist ja täppisinstrumentide testimist. Kunstlik lihtne tuvastamine saavutatakse nähtava valguse sisestamisega fiiberoptilise hüppaja ühte otsa ja jälgides, kumb teisest otsast valgust kiirgab. See meetod on lihtne, kuid seda ei saa kvantitatiivselt mõõta. Täppisinstrumentide mõõtmine: vajalike tööriistade hulgas on optiline võimsusmõõtur või optiline ajadomeeni peegeldusplotter, millega saab mõõta fiiberoptiliste džemprite ja ühenduste sumbumist ning isegi mõõta fiiberoptiliste džemprite murdepunkti asendit. Selle mõõtmisega saab kvantitatiivselt analüüsida rikke põhjust. Fiiberoptiliste džemprite testimisel võib esineda ka ebastabiilseid väärtusi. Kui katsetatakse ainult fiiberoptilisi džempreid, siis pole pistikud hästi valmistatud; Kui optiline kiud on testimiseks ühendatud hüppajaga, võib probleem olla liitmisühenduses. Kui fiiberoptilise testimise käigus pole sisestuskao väärtus hea, on praktilisel kasutamisel suure andmemahu edastamisel lihtne andmepakette kaotada.